Eesti 
English Kuidas ma Soome meistrivõistlustel käisin
Kui ma septembris sisesõudmise oma treeningutesse lülitasin, otsustasin pooleteise kuu pärast ennast kohe maratonis proovile panna. Olin selleks ajaks läbinud sõudeergomeetril umbes 120 km ja mõte oli kuninglik distants ära proovida, sest mine tea, kas kunagi veel sellise asja ette võtan.
Talve jooksul osalesin mitmel lühemal võistlusel. Lisamotivatsiooni pakkusid igasugused concept2 kodulehe virtuaalsed ettevõtmised. Selliseid korrespondentsvõistlusi oli nii võistkondlikke kui individuaalseid.
200 km polnud enam probleemiks
Kui sügisel pakkus pinget läbida kuu ajaga 100 km, siis kevadel polnud ka 200 km enam probleemiks. Omamata kodus isiklikku sõudemasinat tundub, et mahuliselt on juba raske edasi areneda. Kui igaks treeninguks tuleb minna jõusaali, kus treeningaeg on limiteeritud ja tahta seal lisaks sõudmisele mõni muu painutus ka vahele teha, siis puhtalt kilomeetrite kogumiseks aega napib.
Hooaja arenedes hakkas üha kõvemini kuklas sumisema üks talveunine kärbes, et kevadel tasuks veel üks maraton läbi teha. Kuna sumin läks järjest valjemaks ja kärbes nii unine ka ei olnud, et teda lihtsalt maha lüüa, andsingi sisemisele minale nõusoleku asi ära teha. Iseenesest võiks ju ergomeetril maratoni läbida omaette, ükskõik, kus ja millal, aga see pole ikka päris see. Õige võistlemise tunde tekitamiseks on vaja ümberringi samas rütmis maailma tajuvaid ja higistavaid mõttekaaslasi. Sõudespinning.ee kalendrist vaatasid vastu Soome meistrivõistlused. Seda just vaja oligi.
Võistlus toimus Helsingis kiviviske kaugusel Läänesadamast
Korralduslikult oli positiivne, et minu vanuste poiste (M50) kergekaallased alustasid kell 14.00, mis tegi logistilises plaanis võistlustel osalemise võrreldavaks Tartus käiguga: hommikul 10.30 laevaga sinna ja õhtul 19.30 tagasi.
Võistluskeskus Löyly kujutas endast mereäärset avara terrassiga restorani-saunakompleksi. Võisteldi terrassil. Selle olin välja lugenud juba eelinfost, mis iseenesest tekitas natuke küsimärke. Ma polnud varemalt ergomeetril vabas õhus sõudnud ja kui suvistes tingimustes ei tohiks sellest probleemi tulla, siis viimaste nädalate kevade ja talve omavahelised jõukatsumised viitasid sellele, et võib-olla tuleb valmis olla heitluseks vihma, tuule, lörtsi ja lumega. Nii oligi, ainult rahet ei osanud ma ette näha.
Küünarnukid riivasid teineteist
Õnneks olid kõige sellega arvestanud ka korraldajad ja terrassile oli püstitatud nn. õlletelk, mille kaitsva katuse all said sõudjad rahulikult oma asja ajada. Ühest küljest oli hea, et värsket õhku oli kogu aeg piisavalt ja erinevalt sisesõudmise võistlustest kurgu kuivamise tunnet ei tekkinud, teisalt jäi telk 25 ergomeetri majutamiseks natuke kitsaks.
Võistlejad olid paigutatud kahte ritta ja ega masinate vahel eriti liikumisruumi ei jäänud. Kümmekond korda kolme tunni jooksul juhtus, et minu ja naabersõudja küünarnukid riivasid teineteist. Need olid küll sellised väga õrnad riivakad, mis rütmi sassi ei löönud ja pärast iga kontakti tõmbusime mõneks ajaks viisakalt „raamat kaenla all“ asendisse, mis mõne aja pärast jälle laiali vajus, et varsti ennast uue ripsuga meelde tuletada.
Rohkem segasid mõned kirglikud pealtvaatajad, kes ei pidanud paljuks kitsastes oludes sõudjate selja taga liikuda ja oma lemmikuid ergutada. Kuna mu sõidutehnika on kujunenud selliseks, et tõmbe lõppfaasis kaldub keha natuke rohkem taha kui hea tava ette näeb, siis hooga mõne pealtvaataja jalgadesse sõitmised häirisid rütmi rohkem. Aga nagu ma aru sain, oli telk seekord hädaabinõu kehva ilma vastu ja järgnevateks aastateks on planeeritud ilusad ilmad ja sõudmine avatud terrassil.
Enda sooritusega jäin rahule
Riietuse valisin enam vähem sobiva: mütsi jätsin pähe ja pikkade käistega ülemise dressi selga. Palav ei hakanud, rahehoogude alguses oli tunda, kuidas telgi ustest hoovas sisse külm õhumass, aga see ei seganud. Sõitsin küll kinnastes, aga peale 25-ndat kilomeetrit tekkisid ikkagi parema käe sõrmedele villid, mis muidugi ei aidanud tempo hoidmisele kaasa. Miinimumplaan nägi ette aega vähemalt alla 3 tunni.
Kevadtalvel olin läbinud poolmaratoni kolmel korral alla 2.00 tempoga. Päris sama algusega maratoni püüdma minna veel ei julgenud. Alustasin tempoga 2.05, mille paari kilomeetri järel tõstsin 2.02-2.04 peale. Nii liikusin umbes pool maad. Siis hakkas peopesa valutama ja tempo vajus 2.05-le ning siis 2.07-le. Sellise rütmiga tulin lõpuni.
Aeg 2.56.30,3 (2.05,4) oli täitsa normaalne ja mahtus ilusti plaanidesse. Algtempot hoides oleksin ehk suutnud 2.53, aga mitte rohkemat. Omas võistlusklassis jõudsin kindlalt esinelikusse. Võitja püstitas Soome rekordi. Kogu võistlus toimus kolmes vahetuses: hommikul kell 9 startisid erinevate vanuseklasside absoluutkaalude sõitjad, kell 12 sõitsid naised poolmaratoni ja kell 14 lähetati rajale kergekaallased.
Natuke võttis pinget maha teadmine, et parimagi soorituse korral Soome meistriks niikuinii ei oleks tulnud, sest selles arvestuses konkureerimiseks pidanuks olema Soome kodakondne. Aga saun oli hea – puukütte ja korraliku leiliga – lisaks võimalus supelda Soome lahes peaaegu Helsingi kesklinnas. Teadnuks neid viimaseid plusse varem, oleks tagasisõidu hilisemale ajale planeerinud. Tarkusetera tulevikuks.
