Eesti 
English 
Otsus sõita sõudeergomeetril maraton sündis tegelikult pool aastat tagasi. Ühel ilusal aprilli laupäeval sai seda ka proovitud, kuid pärast 32. kilomeetrit tekkis suur vaimne blokk, väsimus jõudis lihastesse ja kiirus hakkas kukkuma, kuigi sel hetkel oli keskmine kiirus 1:54,4/500m kohta. Otsustasin tookord asja sealmaal ka lõpetada. Uuesti tekkisid maratonidistantsi proovimise mõtted kuu aega enne SEB
Sõudmisega alustasin umbes poolteist aastat tagasi ja seda täiesti juhuslikult, sest plaanis polnud mul ergomeetril sõita mitte rohkem kui kilomeeter, aga nüüdseks on kogunenud juba üle 3 miljoni meetri. Oli 2013. aasta maikuu ja olin taaskord spordisaali külastamas. Kasutan just sõna „külastama”, sest tegelikult käisin trenni tegemas üsna sihipäratult. Tegin neid asju, mis tundusid põnevad
Ma mäletan veel seda aega 2012. aasta lõpus, kui olin peale „päris sõudmisest“ taandumist kindel, et üksinda 100km läbimine on minu ja sõudmise suhte lõpp. Tänu Alekseile ja Klubi Sõudespinningule olen ma avastanud enda jaoks aga hoopis uue suuna. Suuna, mis paneb paljusid pead vangutama ja julgemaid ka välja ütlema, et see on lollus, et
Avalikes spordiklubides käies ja ergomeetril sõites on treeninghooaja alguses hakanud üha rohkem silma torkama see, et leidub inimesi, kes teevad endale ergomeetriga pigem kahju kui kasu. Kõige tavalisem spordiklubides on see, et inimene tuleb istub ergomeetrile ja lükkab raskustaseme kõige kõrgema ehk 10 peale. Ja siis hakkab kiiresti tõmbama, samal ajal kui kehaasend on vale