UNUSTASID PAROOLI?

TEE ENDALE KONTO

Maratoni päeval sõidetud maraton!


/ Määratlemata
Nüüd on ametlik sisesõudmise hooaeg lõppenud ning tavaliselt peale seda ja suvisel ajal toimuvad erinevad väga huvitavad ja mitte standardsed jõuproovid, millest kindlasti ka mina osa võtan. Näiteks märtsi lõpus korraldame Harku sõudebaasis poolmaratoni võistluse ja mais toimub traditsiooniline 100 km sõit.

Mõtlesin, et oleks ehk hea kui ma hakkaksin pidama BLOGI- nii saaksid ka teised sellest lugeda ja tutvuda põneva sisesõudmise eluga. Kindlasti kirjutan ka muudest üritusest, kus osalevad sõudespinnerid või nendega seotud inimesed. Samuti on plaanis teha mõned treeningud meie tippudega, et jällegi tuua Teieni sõudespordi tegijate rasket ja igapäevast elu ühe ja ainukese eesmärgi nimel.

Nii siis, esimene blogi sissekanne või postituse teema on „Maraton“

Iga eestlane teab, et 19. veebruaril toimus Eesti suurim võistlus Tartu suusamaraton ja väga paljud harrastajad, sealhulgas sõudespinningu omad, osalesid sellel toredal üritusel. Juttu tuleb aga mitte suusamaratonist vaid sõudemaratonist, mida sõideti samal päeval 19. veebruaril Tallinna Harkubaasis.

Alguse sai kõik sellest, et kolmapäeval peale sõudespinningu treeningut küsis minu käest, ma peaks ütlema suurim sisesõudmise fanaatik Aivar Vaus, kas ma lähen suusamaratonile? Vastates talle, et kuna see aasta sain ma suusatada ainult umbes 50 km ja sellise ettevalmistusega ei ole hea osaleda, ütles Aivar, et sellisel Eestimaa pidupäeval ei tohi maraton jääda sõitmata. Aivar ütles, et kui ei soovi suusatada siis peaks sõudma. Idee oli super! Ainult, et esialgu pakkus ta, et võiks sõudmist alustada täpselt samal kellaajal ja sõuda täpselt sama distantsi, sest kiirused sõudmisel ja suusatamisel on tegelikult samad.

Pühapäeval olime klubis umbes kella poole 11 paiku. Mina võtsin endaga kaasa mõned energiageelid, paar banaani ja palju spordijooki. Otsustasime, et 63 km on ikka sõudeergomeetril liig, aga ametlik maratoni distant on paras. 42 195 m on mõnusalt pikk distants ning see on ka sisesõudmise maailma reitingus olemas. Hiljem saime vaadata millisel kohal oleme enda tulemustega maailmas.

Ettevalmistus oli pikk. Kõigepealt tuli lükata kõik teised sõudeergomeetrid saalis kokku, et oleks rohkem ruumi. Nii on kuidagi parem tunne alati. Siis valisime nö „kerged ergomeetrid“. Oma kogemusest võin öelda, et tõesti on sõudeergomeetrites vahe olemas. On sõudeergomeetreid, kus on kergem sõuda hoides sama kiirust kui teisel ergomeetril. Seda sellepärast, et kasutatud sõudeergomeetritel on erinev kilometraaž. Võistlustel on see kindlasti välistatud, sest võistlusmasinaid võetakse alati enne võistlust alles karbist välja.

Siis läks meil tükk aega, et panna telekas tööle ETV kanalile kus just sel ajal käis põnev sõit suusamaratonil. Ergomeetrid panime nii, et ei oleks näha kõrvalolija monitori. Mõtlesime, et nii ei hakka teineteist taga ajama ja sõidame rahulikult. Põhieesmärk oli ju maraton läbida. Kui need asjad olid paigas, siis käisime ka kaalumas enne starti. Mul väga huvitav teada saada kui palju ma selle sõiduga kergemaks lähen.

Minu kaal näitas numbrit 75,4 kg ja Aivaril 88,5 kg. Hommikul olin söönud putru meega ja joonud 0,5 l liitrit süsivesikute rikast spordijooki. Siis jooksime enda sõudeergomeetrite juurde ning tahtsime koheselt alustada, sest kellaaeg näitas 11.00.

Mõned sõnad plaanist ja taktikast

Minu plaan ja taktika oli lihtne. Ma pole varem ergomeetril nii pikka distantsi sõitnud. Olen sõudmisega tegelenud üle 15 aasta ja pole kordagi ergomeetril sõudnud rohkem kui 25 km. Teine asi vee peal ehk paadiga. Siin ma võin uhkusega öelda, et olen läbinud ühepaadil kolm Tartu Sõudemaratoni (63 km). Minu põhieesmärk oli maraton läbida ja põhiülesanne oli stabiilsus- tahtsin hoida keskmist kiirust 2.05, et ennast mitte eriti piinata.

Startisin mõned sekundid Aivarist varem ja alustasin rahulikult nagu oli ka planeeritud 2.05-ga. Lootsin, et sellise kiirusega peaks minu pulss olema umbes 140-145 vahel. Raskusasteks panin endale 135 ehk umbes 6. Algus oli mõnus ja kerge- sõitsime, pisut ajasime juttu ja vaatasime telekast suusatamist.

Miks mul pulssi ei ole?

Nii pikkadel distantsidel on ikka oluline pulssi jälgida, et üle ei pingutaks ja jõuaks ilusti lõpuni. Nagu me teame, aeroobses tsoonis saab inimese organism töötada kas või 24 tundi järjest. Nii et rahulik ja stabiilne pulss pidi olema eduvõti. Aga minu pulsikell ei taha millegipärast pulssi näidata. Ei ole piisavalt niiske – mõtlesin ma ja jäin esimest korda seisma, et teha pulsivöö niiskeks. Alusatasin uuesti sõitu ja ei midagi, ikka ilus null ja pulsikell palub korduvalt kontrollida pulsivööd. Jäin ka teist korda seisma, proovisin teha nö restarti pulsikellal ja panin pulsivöö tugevamalt ümber kere.

Ka see ei aidanud. Sõidetud oli mul üle 10 minuti ja ei tahtnud ma rohkem selle peale aega raisata, sest minu üldine keskmine kukkus juba 2,16 peale tänu nendele kahele pausile, mida olin sunnitud tegema. Ütlesin endale, et rohkem seisma ei jää niigi pean nüüd kihutama, et jõuda oma planeeritud 2,05’le.

Uurisin Aivarilt kuidas tal läheb. Teadsin, et tal praegune vorm on väga hea ja pulss on tal väga madal. Ta seletas, et hoiab 2.02-te ja keskmine pulss on tal 146 l/m. Tema eesmärk oli parandada enda isikliku rekordit, mida ta oli sõitnud 2006 aastal 2 tundi ja 52 min.

Ma tahtsin väga Aivarile järgi jõuda ja panin endale eesmärgi, et 8-st kuni 10 km-ni tõstan tempot ja hoian 1.55, et tulla Aivarile lähemale. Selleks ajaks olin ma nii pulsikella kui ka pulsivöö ära võtnud ning visanud nad ergomeetri kõrvale, sest nendest kasu ei olnud. Kusjuures hiljem tuli välja, et mu pulsivööl oli patarei tühjaks saanud.

Peale esimest spurti tõstsin oluliselt üldist keskmist, aga Aivar liikus ka ilusti ja kindlalt. Kuna ka temal oli sel päeval enesetunne super sai ta enda üldist keskmist viia 2.01-le. Peale 10 kilomeetrit tundsin, et mul kael jääb kuidagi kangeks. Mõtlesin et mis asja, mul pole kunagi seda olnud . Nüüd just tähtsal sõidul hakkas kangeks. Edasi liikudes ja telekat vaadates sain aru, et telekas on ju kõrgel lae all, vaatasin kogu aeg ülesse ja sellest hakkaski kael kangeks minema. Edasised kilomeetrid vaatasin rohkem Aivari suunas ja aknast välja, kus jooksid poolpaljad talisuplejad.

Poolelt maalt muudan taktikat

Läbi hakkas saama pool distantsi. Mõtlesin, et kui soovin täita püstitatud eesmärki pean ma muutma taktikat. Keskmine oli selleks ajaks mingi 2,07 äkki. Otsustasin, et kuna enesetunne on väga hea siis hakkan kihutama, mitte ainult kihutama vaid kihutama targalt. Eesmärgiks panin kiiruse 1.58 ja nii lõpuni välja. Võrreldes 2.05-ga mida läksin hoidma, on 1.58 ikka kihutamine. Las ta siis jääb selles postituses kihutamiseks.

Nüüd aga hakkasin palju rohkem higistama ja selline asi võib pikal distantsil viia selleni, et sääre lihased hakkavad krampi minema. Sõidu ajal tarbisin vedeliku, aga kui aus olla siis ei tahtnud ma ka sellele aega eriti raisata. Vahepeal jälle spurtisin 1.55-ga, et tõsta keskmist. Tegelikult oli sel momendil mul juba teine eesmärk. See sündis siis kui sain aru, et ka minul on vist sellise distantsi jaoks vorm väga hea, et jõuan ökonoomselt aga suht kiiresti sõita. Tahtsin Aivarit kätte saada, silmad põlesid ja langev üldine keskmine tõstis motivatsiooni.

Kõrvakuulmine on oluline asi

Kuna ma ei näinud Aivari monitori, ei teadnud ma kuidas ta sõidab. Me küll iga 10 km ütlesime kõva häälega, et olen läbinud järgmise 10 mille järgi sai aimu kus, kes on. Mäletan, et vahepeal sain Aivarile nii lähedale, et mingil 10-dil oli vahe 340 m. Aga minu kõrvakuulmine ütles, et ka Aivar on keskmist tõstnud ning sellega kasvas ka tempo. Ma sain seda aru sellest, et ma kuulsin ergomeetri häält mida teeb hooratas Aivari sõudeergomeetril. Ma selgelt kuulsin, et ka tema hakkas tugevamini sõitma.

Enne starti rääkisime korduvalt, et ei hakka kihutama. Sõidame rahulikult ja naudime. Selleks olime isegi ergomeetreid nii pannud, et mitte vaadata mida teeb kaassõitja. Aga ei, pole sa sportlane kui sa ei taha kõigile ära teha. Sportlik hasart ei kao kunagi.

Sõit hakkas väga raskeks minema

Lõpuni jäi mingi 7 km. Enesetunne oli suht ok, aga keha oli ikka tühi. Vahepeal sai joodud spordijooki ja energiageeli, ei hakanud ma banaani isegi lahti tegema, sest see võtaks jälle aega. Keskmist sain juba kukutada 2.02,8 peale, aga sõita veel palju ja mida väiksem üldine keskmine seda aeglasemini ta kukub. Hoidsin ikka 1.58 vahest jälle spurtisin. Ka enne igat joogipausi tegin nats kiiremini, et keskmine ei langeks lühikese pausiga. Sõidu alguses tehtud sunnitud pausid tegid minu sõidule valu ja nüüd kartsin neid kõige rohkem.

Istmik. Istmik mul ei valuta, paljud harrastajd alati kurdavad, et peale trenni tagumik valutab. Kui oskad lõdvestuda, siis ei tohiks see nii väga valutada. Käed, see on kõige valusam koht, vaadata ma ei julgenud aga tundsin, et mul peaks olema umbes 3 või isegi 4 villi, mis olid väga valusad. Iga tõmbega käis mööda terve keha selline nagu elektrišokk. See väsitab. Selline kannatamine iga tõmbe ajal väsitab väga, aga õnneks minu närvisüsteem on treenitud ja ma oskan need närvirakud välja lülitada. Lihased tunnevad ennast hästi, kuigi on suht tühjad.

Kiirus ei lange tempo isegi nats tõuseb. Tunnen ainult, et näole tekivad vahepeal grimassid.
Näen, et ma olen tõstnud pidevalt, aga oi kui raskelt liigub see keskmine. Peab ikka mega tööd tegema, et ta 0,1 võrra kukuks. Nüüd on jäänud 3 km lõpuni. Toetame teineteist ja liigume ikka hästi. Järgi ma Aivarile ei saa, aga tahan teha parema tulemuse, mida tema tegi 2006 aastal. Pidevalt tõstan, kannatan, toetan nii iseennast kui ka Aivari.

Aivar 2.49,23 mina 2.51,49!

Aivari ma kätte ei saanud, aga tulemuse alla 2.52 sain tehtud. Viimased tõmbed tulid kiirusel 1,36 ja olid väga rasked. Lõpp hea kõik hea! Ja lõpp oli tõesti hea – super hea oli sõidu teine pool. Kripeldama jäi see, et kaotasin pausidega liiga palju. Aga võib-olla tänu sellele saan ma oma järgmise maratoni aega kõvasti parandada.

Tõusta ei soovi, sõuda ei saa. Mõned minutid istumist, söömist ja siis oli aeg muljeid vahetada. Uuesti kaalumisel selgus, et olen sõiduga kaotanud 1,6 kg. Põnev, rahul, õnnelik ja juba mõtlen kuna saaks uuesti seda sama teha. Siis oli koju minek, korralik söök ning õhtul Aivari saunas istumine.

ÜLES