UNUSTASID PAROOLI?

TEE ENDALE KONTO

Homme sõidan sõudeergomeetril maratoni


/ Määratlemata
Esimest korda oma elus läbisin sõudeergomeetril maratoni 2012. aastal. Pärast seda panin kõik oma emotsioonid kirja ja täna lugesin postitust uuesti. Tegelikult mäletan sõitu väga hästi ka meeldetuletusteta, kõige paremini jäid meelde rasked hetked sõidu ajal.

Loomulikult olen selle viie aasta jooksul läbinud veel maratone ja osalenud võistlustel. Vahepeal tulin isegi Soome meistriks maratoni distantsil. Mis siis, et olin oma vanusegrupi ainus võistleja. Just sellel võistlusel tegin isikliku tippmargi ja pole siiani proovinud seda üle sõita.

Homme sõidan maratoni jälle, kas ma olen selleks valmis? Raske küsimus, sest tegelikult keegi ei tea, kuidas sõudemaratoniks peaks üldse valmistuma. Selliseid asju ei saa teha iga nädalavahetus, isegi korra kuus oleks liiast. Pigem üks-kaks korda aastas.

Kas olen siis selleks valmis? Tundub – jah, sest trenni olen teinud korralikult. Liigutan ennast iga päev ja mõni kord isegi kaks korda päevas. Tervis on olnud stabiilne ja suuremaid tagasilööke pole viimasel aastal olnud. Vaimselt nagu oleksin ka valmis, sest pole ammu nii pikka distantsi sõudeergomeetril läbinud, kuid väga tahaks seda teha.

Kas olen siis selleks valmis? Pigem – ei, sisesõudmise hooaeg alles algas ja sõudeergomeetril sõidetud kilomeetreid on kuidagi liiga vähe. Soomes sõidetud isiklik rekord oligi viimane maraton. Kokku olen elus läbinud vist 4 maratoni. Keskmiselt tulebki 1 sõudemaraton aastas. Olen mitu maratoni sõudnud ja kogemusi on, aga sellise distantsi puhul ei saa kunagi kindel olla, et teen vabalt ära.

Kõik need maratonid olid väga rasked, pidev kannatamine viimastel kilomeetritel oli megaraske. Olen ise alati rääkinud, et “tapab mitte distants, vaid valesti valitud tempo” siin ei kehti. Sõidad sa üle oma võimete või enda kohta väga kergelt, kannatad lõpus ikkagi.

Sellest sõltumata tahan väga uuesti proovida. Minu puhul on õigem sõna, mitte “proovida” vaid “teha”. Tahan uuesti seda teha ja võrrelda eelmiste sõitudega. Kas on midagi teistmoodi, kas saan äkki uue emotsiooni, kindlasti saan uue kogemuse, mida teistega jagada.

Mis võib juhtuda? Kui inimene pole viimase 2 kuu jooksul regulaarselt trenni teinud, siis võib ta katkestada. Katkestada juba poolel maal. Teisena – võivad lõhki läinud käed tekkitada sellist valu, mida ei suudeta kannatada ja katkestatakse. See võib juhtuda 30+ kilomeetril. Kolmandaks võib juhtuda, et eesmärgiks pandud kiirust ei suudeta hoida ja arvamusega “nii ei ole mõtet jätkata” jäetakse sõit pooleli.

Hullem asi on valulik istmik. See on see, mis on sõudmise juures kõige suurem probleem. Aga sellega on nii, et valutama hakkab igal juhul. Vahe on ainult selles, kas 25. kilomeetril või 38. Täna arvan, et kõik need minu poolt loetletud võimalikud mured, mind segada ei tohiks. Järelikult võin homme alustada.

Sõltumata sellest, kuidas ma homme iseendaga hakkama saan, teen kindlasti sõidust blogipostituse näol ülevaate. Praegu aga valmistan hea pasta ja ootan 29. oktoobri kella 11:00, sest siis toimub Maismaa Sõudemaratoni Tallinna tiimi start.

Minu esimesest maratonist võid lugeda siin | Maismaa sõudemaratoni leht
ÜLES